Rooja hindamine ja rektaalne uurimine
Pilt 4. Kõhulahtisus vasikal.
Roojamine ja rooja uurimine
Veis roojab 8-10 korda päevas ning tavaliselt pärast püsti tõusmist või söömise ajal. Rooja kogus, värvus ja konsistents annab loomaarstile palju informatsiooni seedekulgla talitlusest ja aitab diagnoosida seedekulglahäireid. Rooja koguse vähenemine viitab kas vähenenud veetarbimisele või söödamasside aeglasele liikumisele seedekulglas. Roojamise katkemine või tugevalt vähenenud rooja kogus on põhjustatud kas mehhaanilisest ummistusest või funktsionaalsest ummistusest. Kui lehm ei ole 24 tunni roojanud, siis on tegemist sooleummistusega, mis vajab väga kiiret sekkumist.
Rooja värvus sõltub söötade omadustest, sapi konsentratsioonist roojas ning seedimise kiirusest. Söödamasside aeglasele liikumisele viitab rooja värvuse tumenemine. Roe muutub tumepruuniks, on läikiva pinnaga ning moodustuvad roojapallid. Kõhulahtisuse korral on roe normaalsest heledam, kuna sisaldab palju vett ja vähe sappi. Hemolüütilise aneemia korral, kui roojas esineb suures koguses sappi, muutub rooja värvus tumerohelisest kuni mustjas-rohekaks. Sapijuhade ummistuse tagajärjel on roe hele oliiviroheline. Vere sattumine rooja saab alguse kas eesmagudest, libedikust või soolestikust. Eesmagudest või libedikust pärinev veri on seedunud ning roe värvuselt punakaspruun kuni tõrvataoline. Melena e. verirooja hulk sõltub vere kogusest, mis satub libedikku või soolestikku. Hemorraagilise enteriidi tõttu on roe on ühtlaselt tumepunase värvusega. Kui veri on pärit umbsoolest või käärsoolest, on roe ühtlaselt verega kaetud. Pärasoole hemorraagia tulemusena kattub roe ebaühtlaselt „veretriipudega“.
Rektaalne uurimine
Rektaalse uurimise eesmärk on avastada kõhuõõneorganite neid muutusi, mis ei ole diagnoositavad välise kliinilise uurimisega ja leida muutusi, mis aitavad teatud kliinilist pilti interpreteerida. Kõhuõõneorganite süsteemipäraseks rektaalseks uurimiseks võib kõhuõõne jagada mõtteliselt neljaks osaks: vasak ülemine osa, vasak alumine osa, parem ülemine osa, parem alumine osa. Palpeerida saab ainult kõhuõõne kaudaalset osa. Normaalsel loomal saab libestatud kätt viia edasi ilma tõrgeteta, kusjuures pärasoole limaskest tundub sile ja niiske.
Normaalsed kliinilised leiud on vaagnaluud ja süleluude kammist eespool võib leida alaneva käärsoole, mis on pika soolekinnise tõttu hästi liikuv. Palpeerida saab vasaku neeru tagumist serva või mõnel juhul kogu neeru. Vasakul ülemises osas on tunda vatsa dorsaalse koti ühte osa, mida saab palpeerida väljasirutatud sõrmedega. Käega allapoole liikudes on tunda vatsa paremat pikikurdu, mis on dorsaalse ja ventraalse vatsakoti ühenduskohaks. Parempoolne kõhuõõs tundub tühjana, kuna soolestik sisaldab pehmet massi ning liigub käe alt ära.
Kõhulahtisuse korral on rooja kogus suurenenud ning vedel ja seedekulgla verejooksu tagajärjel võib leida käe küljes
erineva värvusega (helepunasest- mustani) rooja. Roe võib olla tihke ja kleepuv. Soolte ummistuse, keerdumise või libediku keerdumise korral ei ole pärasooles ei ole rooja. Palpeerides võib loomal olla valus, mis viitab pärasoole limakesta põletikule.
Vatsa haigustest saab rektaalselt diagnoosida vatsa tümpaaniat, Hoflundi sündroomi ja vatsa kollapsit. Tümpaaniline vats on suur, väga pinges seinaga ning palpeerimisel valus. Hofluni sündroomi korral laieneb vats oma mõõtmetelt ja tekib nn. L-tähe kujuline vats. Rektaalselt on palpeeritav vatsa dorsaalne kott, mis on suurenenud ja hästi palpeeritav. Vatsa ventraalne kott ulatub paremale poole kõhuõõnde. Vatsa kollapsi korral on rektaalselt tuntav väga väike vats, mis "ripub kõhuõõnes nagu tühi sokk".
Gaaside ja vedeliku kogunemisest pinguldunud libedik on palpeeritav paremal, kõhuõõne ülemises neljandikus. Libediku liigtäitumise algetapil tundub organ kergelt pinges, seevastu keerdumisel on palpeeritav tugev pinguldunud organ. Libediku ummistuse korral on libedik on palpeeritav paremal, kõhuõõne alumises kolmandikus. Libedik on täitunud tihke söödamassiga ning käe liigutamine liigtäitunud organini võib mitmeid minuteid aega võtta. Lõpp-tiinetel loomadel ei saa libedikku palpeerida. Laienenud umbsoole korral on rektaalselt palpeeritav pikk, silindrikujuline ja ümara otsaga organ, mis paikneb tavaliselt vaagnaõõne läheduses. Laienenud umbsool sisaldab gaasi,vedelikku või pehmet soolesisust ning palpeerides tundub liigtäitununa.Soole tuppumise korral on palpeeritav silinderjas tihke moodustis paremal kõhuõõne osas. Samuti võib olla palpeeritav vedeliku ja gaasidega liigtäitunud sooleosa, mis asetseb eespool sooleummistust. Lõpliku diagnoosi saab panna diagnostilise laparatoomia abil. Mesenteeriumi keerdumine tekib tavaliselt vasikatel. Paremal pool kõhuõõnes on ulatuslikul ala palpeeritavad liigtäitunud ja pinguldunud sooleosad.
Veis roojab 8-10 korda päevas ning tavaliselt pärast püsti tõusmist või söömise ajal. Rooja kogus, värvus ja konsistents annab loomaarstile palju informatsiooni seedekulgla talitlusest ja aitab diagnoosida seedekulglahäireid. Rooja koguse vähenemine viitab kas vähenenud veetarbimisele või söödamasside aeglasele liikumisele seedekulglas. Roojamise katkemine või tugevalt vähenenud rooja kogus on põhjustatud kas mehhaanilisest ummistusest või funktsionaalsest ummistusest. Kui lehm ei ole 24 tunni roojanud, siis on tegemist sooleummistusega, mis vajab väga kiiret sekkumist.
Rooja värvus sõltub söötade omadustest, sapi konsentratsioonist roojas ning seedimise kiirusest. Söödamasside aeglasele liikumisele viitab rooja värvuse tumenemine. Roe muutub tumepruuniks, on läikiva pinnaga ning moodustuvad roojapallid. Kõhulahtisuse korral on roe normaalsest heledam, kuna sisaldab palju vett ja vähe sappi. Hemolüütilise aneemia korral, kui roojas esineb suures koguses sappi, muutub rooja värvus tumerohelisest kuni mustjas-rohekaks. Sapijuhade ummistuse tagajärjel on roe hele oliiviroheline. Vere sattumine rooja saab alguse kas eesmagudest, libedikust või soolestikust. Eesmagudest või libedikust pärinev veri on seedunud ning roe värvuselt punakaspruun kuni tõrvataoline. Melena e. verirooja hulk sõltub vere kogusest, mis satub libedikku või soolestikku. Hemorraagilise enteriidi tõttu on roe on ühtlaselt tumepunase värvusega. Kui veri on pärit umbsoolest või käärsoolest, on roe ühtlaselt verega kaetud. Pärasoole hemorraagia tulemusena kattub roe ebaühtlaselt „veretriipudega“.
Rektaalne uurimine
Rektaalse uurimise eesmärk on avastada kõhuõõneorganite neid muutusi, mis ei ole diagnoositavad välise kliinilise uurimisega ja leida muutusi, mis aitavad teatud kliinilist pilti interpreteerida. Kõhuõõneorganite süsteemipäraseks rektaalseks uurimiseks võib kõhuõõne jagada mõtteliselt neljaks osaks: vasak ülemine osa, vasak alumine osa, parem ülemine osa, parem alumine osa. Palpeerida saab ainult kõhuõõne kaudaalset osa. Normaalsel loomal saab libestatud kätt viia edasi ilma tõrgeteta, kusjuures pärasoole limaskest tundub sile ja niiske.
Normaalsed kliinilised leiud on vaagnaluud ja süleluude kammist eespool võib leida alaneva käärsoole, mis on pika soolekinnise tõttu hästi liikuv. Palpeerida saab vasaku neeru tagumist serva või mõnel juhul kogu neeru. Vasakul ülemises osas on tunda vatsa dorsaalse koti ühte osa, mida saab palpeerida väljasirutatud sõrmedega. Käega allapoole liikudes on tunda vatsa paremat pikikurdu, mis on dorsaalse ja ventraalse vatsakoti ühenduskohaks. Parempoolne kõhuõõs tundub tühjana, kuna soolestik sisaldab pehmet massi ning liigub käe alt ära.
Kõhulahtisuse korral on rooja kogus suurenenud ning vedel ja seedekulgla verejooksu tagajärjel võib leida käe küljes
erineva värvusega (helepunasest- mustani) rooja. Roe võib olla tihke ja kleepuv. Soolte ummistuse, keerdumise või libediku keerdumise korral ei ole pärasooles ei ole rooja. Palpeerides võib loomal olla valus, mis viitab pärasoole limakesta põletikule.
Vatsa haigustest saab rektaalselt diagnoosida vatsa tümpaaniat, Hoflundi sündroomi ja vatsa kollapsit. Tümpaaniline vats on suur, väga pinges seinaga ning palpeerimisel valus. Hofluni sündroomi korral laieneb vats oma mõõtmetelt ja tekib nn. L-tähe kujuline vats. Rektaalselt on palpeeritav vatsa dorsaalne kott, mis on suurenenud ja hästi palpeeritav. Vatsa ventraalne kott ulatub paremale poole kõhuõõnde. Vatsa kollapsi korral on rektaalselt tuntav väga väike vats, mis "ripub kõhuõõnes nagu tühi sokk".
Gaaside ja vedeliku kogunemisest pinguldunud libedik on palpeeritav paremal, kõhuõõne ülemises neljandikus. Libediku liigtäitumise algetapil tundub organ kergelt pinges, seevastu keerdumisel on palpeeritav tugev pinguldunud organ. Libediku ummistuse korral on libedik on palpeeritav paremal, kõhuõõne alumises kolmandikus. Libedik on täitunud tihke söödamassiga ning käe liigutamine liigtäitunud organini võib mitmeid minuteid aega võtta. Lõpp-tiinetel loomadel ei saa libedikku palpeerida. Laienenud umbsoole korral on rektaalselt palpeeritav pikk, silindrikujuline ja ümara otsaga organ, mis paikneb tavaliselt vaagnaõõne läheduses. Laienenud umbsool sisaldab gaasi,vedelikku või pehmet soolesisust ning palpeerides tundub liigtäitununa.Soole tuppumise korral on palpeeritav silinderjas tihke moodustis paremal kõhuõõne osas. Samuti võib olla palpeeritav vedeliku ja gaasidega liigtäitunud sooleosa, mis asetseb eespool sooleummistust. Lõpliku diagnoosi saab panna diagnostilise laparatoomia abil. Mesenteeriumi keerdumine tekib tavaliselt vasikatel. Paremal pool kõhuõõnes on ulatuslikul ala palpeeritavad liigtäitunud ja pinguldunud sooleosad.