Vasaku kõhuseina kliiniline uurimine
Pilt 1. Lehma vasak külg.
Vatsa palpatsioon
Vatsa kontraktsioonid on palpeeritavad vasakust tühimikust. Palpeerimist alustatakse dorsaalsest osast ning liigutakse sõrmedega vajutades ventraalses suunas. Vatsasisust hakatakse kaudselt tundma vasaku tühimiku keskosas ning ta tundub vajutades pehme. Dorsaalne, gaasidega täitunud osa, on rohkem pinges ja vajutades vetruv. Vatsasisuse konsistents sõltub söödud söötadest. Mida rohkem on ratsioonis jõusööta ja märga silo, seda pehmem ja vesisem on vatsasisus. Dehüdreerunud loomadel on vatsasisus väga tihke. Kui palpeerides jäävad vasaku tühimiku keskossa näpujäljed nähtavaks, on tegemist vatsa atoonia ja söödamasside pikemaajalise seismisega vatsas. Vatsasisuse kaudne palpeerimine ebaõnnestub kui:
a) vatsas on liigselt gaasi ning kõhusein on pinges;
b) vats on nihkunud mediaalselt seoses libediku paigaltnihkumisega vasakule;
c) vatsasisuse kogus on väike seoses looma isutuse või vatsa kollapsiga;
d) vats on liigtäitunud vedelikuga, mida saab diagnoosida tagasipõrkekatsega.
Vatsa sisuse uurimiseks surutakse tugevalt ja järsult vatsa piirkonnas ning auskulteeritakse vatsahelisid. Vaata videolõiku
Vatsa ja võrkmiku auskultatsioon
Vatsa ja võrkmiku auskultatsiooni eesmärgiks on hinnata nende talitlust. Auskulteerimisel on kuuldavad vatsa-võrkmiku kaks sõltumatut kontraktsiooni, kus kontraktsioonide intensiivsus, kestvus ja sagedus sõltub söödamassi iseloomust ning söömise ajast. Võrkmiku kontraktsioonid on kuuldavad kergete sahinate või krabinatena.
Vatsakontraktsioonide aeglustumine või puudumine:
a) hüpokaltseemia;
b) endotokseemia;
c) lihtne seedimatus;
d) äge vatsa atsidoos;
e) traumaline retikuloperitoniit
Kui vatsahelid ei ole vasakust tühimikust üldse kuuldavad, võib põhjuseks olla ka libediku paigaltnihkumine vasakule, vatsa ja kõhuseina vahele. Traumalise retikuloperitoniidi korral vatsakontraktsioonid puuduvad või on aeglustunud (üks kontraktsioonilaine 3-4 minuti järel). Vatsakontraktsioonide amplituud alaneb. Vats võib olla kergelt tümpaaniline, põhjustades vasaku kõhuseina mõõdukat laienemist vasaku tühimiku piirkonnas. Vedeliku liikumist iseloomustavad helid (solinad või kõlinad) tekivad vatsa atoonia ning vatsas sisalduva suure vedelikukoguse tagajärjel, mille põhjuseks on:
a) äge vatsaatsidoos (jahu ülesöömine);
b) vatsaatooniaga kulgev isutus ja kõhnumine;
c) krooniline difuusne peritoniit;
d) kiideka ummistus;
e) libediku ummistus
Vatsakontraktsioonide kiirenemine (3-6 korda minutis) on põhjustatud vaagusnärvi häirest. Samuti söötade väga kiirel fermenatsioonil ja algava vatsa tümpaania korral. Võrkmiku-kiideka ja pülooruse akalaasia e. lõtvumatus on talitlushäire, mille korral söödamasside liikumine ühest eesmao osast teise ja edasi libedikku on takistatud. Põhjusteks võivad olla kas libediku ummistus või pülooruse talitlushäire. Tulemuseks on vedelikuga ja söödamassidega liigtäitunud vats. Vaagusnärvi kliinilisteks tunnusteks on looma jätkuv kõhnumine, vatsaatoonia või vatsakontraktsioonide kiirenemine, vatsa mõõdukas tümpaania. Rooja kogus on vähenenud, konsistents on pehme ja pastataoline.
Praktiku meelespea!
Vatsahelid on kuuldavad krabiseva helina,
võrkmiku helid vihiseva helina.
Helide äratundmine ja nende iseloomu hindamine
annab teavet haiguse raskusastmest ja
aitab prognoosida haiguse kulgu.
Perkuteeriv auskultatsioon
Perkuteeriv auskultatsioon on kliinilise uurimise võte, mis aitab kindlaks teha gaasidega täitunud organi asukoha kõhuõõnes.
Perkussiooniks ehk koputlemiseks kasutatakse kas sõrmi või perkussiooni haamrit, samal ajal koputlemise piirkonnas auskulteeritakse. Kuuldav heli on tümpaaniline ning jaguneb kõrge või madala resonantsiga heliks.
Praktiku meelespea!
Kõrge resonantsiga heli nn. metalne heli „tilgad kukuvad ämbrisse“-libedik, umbsool või
peensooled.
Madala resonantsiga heli nn. „vastu trummi löömine“-vats