Veise üldise seisundi hindamine
Veiste kliinilist uurimist alustatakse looma kehakonditsiooni, oleku, isu ja mäletsemise hindamisega. Vajalik on väga põhjalik anamneesiandmete kogumine. Üldseisundi hindamine näitab haiguse raskusastet ning aitab otsustada, kas tegemist on ägedalt või krooniliselt kulgeva protsessiga. Veise normaalne kehatemperatuur on 38,3-38,8 C. Südame löögisagedus on täiskasvanud veisel 60-80 korda minutis ja vasikal 110-120 korda minutis. Normaalseks hingamissageduseks loetakse 10-25 korda minutis. Täiskasvanud loomal südame löögisageduse tõus üle 100 korra minutis ja tugev dehüdreerumine võivad olla põhjustatud:
a) äge sooleummistus;
b) libediku keerd;
c) äge difuusne peritoniit;
d) äge piimhappeline atsidoos;
e) endotokseemiaga kulgevad haigused.
Kui loom on eelpooltoodud haiguste tagajärjel jäänud lamama, on prognoos halb. Seedekulglahaigustega seotud muutused hingamissageduses ja südame rütmihäired võivad tekkida nii elektrolüütide kui ka happe-leelis tasakaalu häiretest või olemasoleva valureaktsiooni tasutal. Vedelikteraapia ja happe-leelis tasakaalu korrigeerimine kõrvaldab lehmal üldjuhul südame rütmihäired. Palavik on organismis oleva põletiku tunnuseks. Kõrge palavik (üle 40,5C) on enamjaolt põhjustatud viirustest põhjustatud infektsioonidest. Kehatemperatuuri tõus 39,5-40,5 C viitab sageli bakteriaalsetele põletikele.
Veise isu vähenemine või puudumine on väga paljude haiguste sh. seedekulglahaiguste tunnuseks. Valu tundmine vähendab alati lehma isu. Juba enam kui kolm päeva kestnud isutus on lehma elu suhtes prognostiliselt halb näitaja. Prognoos on hea, kui isu ja mäletsemise pärast kõhuõõneoperatsiooni või raviprotseduure ühe päeva jooksul taastub.
Kliinilise uuringu käigus on ülitähtis hinnata viimastel tundidel väljunud rooja kogust ja välimust. Kõhulahtisust hinnatakse 6-palli skaalal.Täielik roojapeetus on olukord, kus lehm ei ole 24 tunni jooksul roojanud.
Anamneesiandmete kogumine seedekulglahaiguse kahtlusel peab toimuma kronoloogiliselt alates haigusjuhu algusest.
Vajalik kogutav informatsioon on:
a) laktatsioonijärk;
b) tiinusjärk;
c) päevade arv poegimisest kuni haiguse avaldumiseni;
d) piimatoodang enne haigestumist ja pärast haigestumist, piimatoodangu muutuse kiirus;
e) isu muutuse kiirus ja erinevate söötade eelistamine;
f) haigestumise kiirus ja intensiivsus;
g) haigestumise kestvus päevades;
h) eelnevalt põetud haigused;
i) üldine karja tervise tase;
j) karjas kasutusesolevad söödad ja söötmise korraldus.
Ülalpool toodud andmete analüüsi põhjal on loomaarstil võimalik alustada looma kliinilise uuringuga ning hakata kontrollima püstitatud hüpoteese.
Veiste kliinilist uurimist alustatakse looma kehakonditsiooni, oleku, isu ja mäletsemise hindamisega. Vajalik on väga põhjalik anamneesiandmete kogumine. Üldseisundi hindamine näitab haiguse raskusastet ning aitab otsustada, kas tegemist on ägedalt või krooniliselt kulgeva protsessiga. Veise normaalne kehatemperatuur on 38,3-38,8 C. Südame löögisagedus on täiskasvanud veisel 60-80 korda minutis ja vasikal 110-120 korda minutis. Normaalseks hingamissageduseks loetakse 10-25 korda minutis. Täiskasvanud loomal südame löögisageduse tõus üle 100 korra minutis ja tugev dehüdreerumine võivad olla põhjustatud:
a) äge sooleummistus;
b) libediku keerd;
c) äge difuusne peritoniit;
d) äge piimhappeline atsidoos;
e) endotokseemiaga kulgevad haigused.
Kui loom on eelpooltoodud haiguste tagajärjel jäänud lamama, on prognoos halb. Seedekulglahaigustega seotud muutused hingamissageduses ja südame rütmihäired võivad tekkida nii elektrolüütide kui ka happe-leelis tasakaalu häiretest või olemasoleva valureaktsiooni tasutal. Vedelikteraapia ja happe-leelis tasakaalu korrigeerimine kõrvaldab lehmal üldjuhul südame rütmihäired. Palavik on organismis oleva põletiku tunnuseks. Kõrge palavik (üle 40,5C) on enamjaolt põhjustatud viirustest põhjustatud infektsioonidest. Kehatemperatuuri tõus 39,5-40,5 C viitab sageli bakteriaalsetele põletikele.
Veise isu vähenemine või puudumine on väga paljude haiguste sh. seedekulglahaiguste tunnuseks. Valu tundmine vähendab alati lehma isu. Juba enam kui kolm päeva kestnud isutus on lehma elu suhtes prognostiliselt halb näitaja. Prognoos on hea, kui isu ja mäletsemise pärast kõhuõõneoperatsiooni või raviprotseduure ühe päeva jooksul taastub.
Kliinilise uuringu käigus on ülitähtis hinnata viimastel tundidel väljunud rooja kogust ja välimust. Kõhulahtisust hinnatakse 6-palli skaalal.Täielik roojapeetus on olukord, kus lehm ei ole 24 tunni jooksul roojanud.
Anamneesiandmete kogumine seedekulglahaiguse kahtlusel peab toimuma kronoloogiliselt alates haigusjuhu algusest.
Vajalik kogutav informatsioon on:
a) laktatsioonijärk;
b) tiinusjärk;
c) päevade arv poegimisest kuni haiguse avaldumiseni;
d) piimatoodang enne haigestumist ja pärast haigestumist, piimatoodangu muutuse kiirus;
e) isu muutuse kiirus ja erinevate söötade eelistamine;
f) haigestumise kiirus ja intensiivsus;
g) haigestumise kestvus päevades;
h) eelnevalt põetud haigused;
i) üldine karja tervise tase;
j) karjas kasutusesolevad söödad ja söötmise korraldus.
Ülalpool toodud andmete analüüsi põhjal on loomaarstil võimalik alustada looma kliinilise uuringuga ning hakata kontrollima püstitatud hüpoteese.