Parema kõhuseina kliiniline uurimine
Pilt 2. Lehma parem külg.
Parema kõhuseina kliinilise uurimise eesmärgiks on leida kõhuõõneorganeid, mis on liigselt täitunud gaasi, vedeliku või söödamassidega. Kliinilise uurimise võtted on samad, mis vasaku kõhuseina uurimisel. Lisaks kasutatakse veel lehma
õõtsutamist.
Kõhukuju vaatlus ja väline palpatsioon
Pinges ning laienenud piirkond paremas tühimikus või roidekaare taga viitab:
a) libediku laienemine ja keerdumine;
b) umbsoole laienemine ja keerdumine;
c) äge soolestiku ummistus, eeskätt käärsoole spiraalne osa;
d) libediku ummistus;
e) kõhuvesitõbi.
Lisaks võib parem kõhusein ventraalselt laieneda vatsa liigtäitumise korral, mis surub paremale jäävatele kõhuõõneorganitele.
Libediku ummistuse korral on tuntav tihke ja tainjas mass roidekaare keskmisest osast kuni parema tühimiku alumise piirini. Rektaalse uurimisega saab diagnoosi kinnitada.
Tagasipõrkekatse ja lehma õõtsutamine
Tagasipõrkekatsega saab kindlaks teha tihke või vedela massi olemasolu parema kõhuseina läheduses. Tiinuse diagnoosimine 7-8 tiinuskuul toimub tagasipõrkekatsega.
Looma õõtsutamisega ja samaaegse auskulteerimisega saab kindlaks teha organid, mis on täitunud vedeliku või gaasidega.
Vedeliku liikumise helid (sulinad) on kuuldavad:
a) sekretoorne enteriit;
b) vedelikuga liigtäitunud libedik;
c) äge sooleummistus (soolestikus vedelikku ja gaasi);
d) difuusne peritoniit
Auskultatsioon
Täiskasvanud mäletseval veisel on paremast tühimikust kuuldavad peristaltilised helid iga 15-20 sekundi järel. Helide iseloom on indiviiditi väga varieeruv. Vedeliku voolamist meenutavad helid tekivad suure koguse soolesisuse liikumisest, mis võib olla
põhjustatud erineva etioloogiaga kõhulahtisustest. Kui soolestik on täitunud gaaside ja vedelikuga, on auskulteerimisel kuulda nn. „kukkuva tilga heli“.
Libediku kliinilise uurimise võtted koos helifailide ja videolõikudega leiad kodulehelt Libediku haigused
Paremal pool on võimalik palpeerida ka maksa. Vaata videolõiku